26 juuni 2017

Jaanik

Me käisime jaanidel Tartus.

Mul on tohutult hea meel, et Ernstist on kasvanud väike inimene, kellega reisimine on tõeline lust. Busside ja rongidega seiklemine ja aja peale kuhugi jooksmine, selle käigus veel avastamine, et piletid said ostetud valeks kuupäevaks, ei olnud kindlasti kõige stressivaesemad tegevused, aga herr Ernsti poolt ei tulnud mitte ühtegi vingu. Sama ei saa öelda näiteks minu enda kohta. Lisaks on nii mõnus, et ma ei pea enam kaasa vedama käru, mähkmeid või beebisööke, vaid saan haarata ühte kätte Ernsti ja teise oma käekoti. Lihtne! Boonusena saab Ernstiga alati istekohti nõuda – kui inimesed ise ei paku (ehk siis alati), prantsatan ma ise kuhugi ja hakkan laiutama.

Das Leben ist schön.

Jaanidel läks jutt ka sellele, et Ernst kasvab nii vahvalt ja orgaaniliselt. Õigemini hakkas üks mu tuttav rääkima, et meie pere kasvatusmeetodid olid ühes seltskonnas positiivse näitena jutuks tulnud ja tema asus kohe kiitma, et Ernst suudab endale igal pool erinevaid tegevusi leida. Mina muudkui rõõmustasin, sest ikka satun ma mõtlema, et äkki pole see väga õige, et ma Ernstile mänguasjahunnikuid ei osta, vaid lasen tal selle asemel näiteks tavaliste sööginõudega mängida või klotside asemel raamatuid virna laduda. Et kuhu jääb siis lapsepõlv, kui laps ei teagi ühtegi Disney tegelast? Aga kuna ma enda lapsest väga rääkida ei viitsinud, rääkisime edasi hoopis sellest, kui kummalised ikka kõike teised on (peale meie) ja eriti need inimesed, kes teistele permanentselt diagnoose panevad. Aga sellest mõnel muul korral.

Jaanide tähistamine on mul oluliselt vaiksemaks muutunud kui varem. Varasemad orgialaadsed peod on asendunud džinntoonikutega perekeskis ning laualtantsimised peitusemänguga. Sattusin ka ühe sõbraga juttu puhuma, kellega meenutasime neid hulle pidusid, mis me üheskoos jaanipäevadel maha pidanud olime ... ja samal ajal vaatasin ma oma last, kes puges mu sõbrannale sülle, ise ennastunustavalt naerdes. Selles on midagi tohutult imelist, et ma olen saanud veeta jaanipäevi nii metsikutel majapidudel kui ka nüüd oma perega vahvaid traditsioone elustades. Praegu ma enam ei viitsiks niimoodi pidutseda nagu varem, mil tihti juhtus, et magama sain alles varavalges, aga toona tundus see ainuõige viis jaanipäeva veetmiseks. Oli ka. Äge oli.

No ja Tartu oli ka äge. Sattusime isegi ERMi juurde, aga sisse mitte, sest aega nappis. Selle asemel uudistasime hoopis Maakaitsepäeval ringi. Hiljem ka mööda Tartu kesklinna, nii et õhtul koju jõudes tulitasid meil kõigil jalad. Mõnus.

22 juuni 2017

Bad hair day

Täna astusin ma ilmselt kohe mitu korda vasaku jalaga voodist välja, sest ärkamisest saati olen ma kuidagi eriti turtsuvas meeleolus olnud. Ja noh, kuna ma pole selline tasakaalukas inimene, kes paha tuju möödumist ootaks ja alles siis blogisse õilmitsema tuleks, siis laon ma kohe ette kõik vussi läinud asjad tänase päeva jooksul. Või siis kõik tavalised asjad, mis mind närvi ajasid.

– Sattusin hommikul jälle Internetist mingi endast noorema tädikese heietamist lugema, kes arvas, et tema kohus on inimestele tarkust ja valgust jagada. Ma vihkan sellist täditsemist, ausalt, mu vererõhk tõuseb, kui ma aru saan, et keegi üritab mind, täiskasvanud inimest, elama õpetada. Et noh, kuidas on ikka õige oma mehega käituda, lapsi kasvatada, tööd teha ... Okei, too konkreetne ila polnud otseselt mulle adresseeritud, aga ikkagi. Kuidas inimesed juba nii noorelt mutistuvad, aru ma ei taipa.

– Mul on juba pikka aega unistus oma kodu osta. Mitte, et mul selleks raha oleks, eksole. Ainus võimalus oleks võtta laenu, mille jaoks oleks vaja sissemakset (mille raha mul samuti pole). Vahepeal, kui meil siin elukohaga segased ajad olid, tekkis võimalus saada ühest täiesti legaalsest kohast sissemaksuraha, aga praegu tundub taas, et see oli lihtsalt sõnakõlks. Kõige nõmedam on asja juures see, et kuigi see raha (või see koht, mille all see raha on) on meile lubatud, siis ei saa mina mitte midagi teha, et midagi kiirendada või lihtsalt rattaid käima lükata. St saaks, kui ma oleks ebaviisakas ja empaatiavõimetu bitch, aga ma ju pole. Ühesõnaga, tänaseks olen ma üsna lootusetus olukorras ja masenduses, sest vanus aina tiksub ja mul on kõrini üürikas elamisest. Mul on kõrini igakuisest õhumaksust ja sellest, et ma ei saa muuta oma kodu selliseks, nagu mina tahan. 

– Mille kuradi pärast need värviprofiilid Illustratoris keset redigeerimist muutuvad? Ma tõesti ei saa sellest aru. Igatahes tekitas tänane muutus mulle hunniku tööd juurde, mis jaanieelsel lühikesel päeval on muidugi eriti tervitatav.

– Eile meenus mulle, et meil on veel suurem pulmapidu pidamata ja kuna ma olin võtnud plaaniks teha selle siis, kui viis aastat täis tiksunud, hakkasin mõtteid mõlgutama, milline see olla võiks ... kuni ma sain aru, et tegelikult eksisteerib siin maailmas väga vähe inimesi, keda ma sinna kutsuda tahaksin. Kui oma pere välja arvata, siis on täpselt kaks sõbrannat (ja nende perekonnad), kelle puhul ma teaksin, et nende seltskond mind rõõmustaks. A mis suur pidu see siis oleks? Loomulikult ma võiks kutsuda ka igasuguseid lähemaid ja kaugemaid tuttavaid, kes on kahtlemata väga toredad inimesed, aga ma ei taha. See meenutas mulle omakorda seda, miks ma üldse mõnede inimestega ei suhtle ja kokkuvõttes jõudsin ma järeldusele, et ma lihtsalt tõukan inimesi endast eemale. Keda meelega, keda kogemata. Hästi tore.

– Olme juurde tulles – meil on küll armas kesklinnakodu, aga see on ikka jube pisike ja täna hommikul häiris see mind eriti. Väikeste kodude häda on see, et nad lähevad jube kiiresti sassi ja pole just tore hommikul ärgates seda segadust vaadata. Ja mõelda, et aega selle koristamiseks ju pole ka. Sel hetkel ma mõtlesin küll vihaselt, et miks mina? Ma ju pole nii loll ja saamatu, aga kuidagi on ikka nii sattunud, et ma ei saa neid väheseid asju, mida ma tahaksin. Oma kodu ja raamaturiiulit. Rahulikku nurgakest, kus keegi mu sülle ei saaks ronida, kui ma kohvi joon. 

– Ja kõik need sada pisiasja. Mu juuksed on täna eriti õudsed, sest šampoon otsustas neist mitte lahkuda. Tohutu uni on peal, sest ma ärkan igal hommikul kell 5 – uni lihtsalt jalutab minema. Et terve Haabersti ring on remondis ja ma niimoodi tööle hiljem jõuan. Et varsti oleks vaja talveriideid ja saapaid osta ja ma ei taha mõeldagi, kui palju need maksavad. Jne jne.

***

Tahaks nüüd kusagilt hästi palju häid sõnu ja kiitust ja komplimente ja komme saada. Samas selliste juustega, nagu mul praegu peas on, pole vist lootustki.




21 juuni 2017

Annan vahepeal teada, ...

... et ma ikka eksisteerin, töötan palehigis ja ootan puhkust. Sekka ka tsipa vingumist, kui õudne ikka see Eestimaa ilmake on. Okei, see vingumine ei tule tõesti minu poolt, sest (ilmselt) vastupidiselt kõikidele teistele inimestele, olen mina Eestis ikka päris mitu head aastat elanud ja selle aja jooksul õppinud, et siin võib kõike ette tulla. Lund juunikuus, leitsakut septembris ja vihma jõuluaal. Ei ole mõtet ikka oma elu kraadiklaasi järgi sättida.

Eilne esitlus oli kihvt ja üllatavalt rahvarohke, arvestades nii lühikest etteteatamisaega kui ka jaaninädalat. Kohal oli palju ajakirjanikke, niisama huvitatuid ja ka üks eesnäärmevähikampaania eestvedaja, kes raamatu ilmumise üle siiralt rõõmustas. Ja loomulikult ka meie:


Nüüd on aga tähtsaimad suvesündmused seljataga, nii et võib asuda asju lõdvemalt võtma. Näiteks ootab ees jaanipäev, mile me veedame – üllatus, üllatus – Tartus. Ma olen nimelt avastanud, et igasugune kohustuslik kuupäevade järgi pidutsemine pole minu jaoks, eriti veel, kui see hõlmab igasuguseid ebamugavusi, nagu näiteks vihma käes grillimist ja tuulega võideldes lõkke tegemist. Rääkimata siis veel sellest, et ma peaks mingile avalikule jaanitulele minema alkassidega võitlema ... prr! Ei, meie teeme Tartus lihtsalt väikese koosviibimise, mille lokatsioon võib aga ei pea olema aed. Lisaks tahan ma minna Aurasse ja ERMi, aga ilmselt mõlemat ei jõua, sest ma olen siiski laisk ja mugav inimene, kes ringi tormata ei viitsi. A mõnda söögikohta tahaks küll minna, huvitav, kas midagi lahti ka on? Kuhu ühe kaheaastasega minna kõlbaks?


19 juuni 2017

"Tappa prostatavähk" Onu Bella



Kuidas arvustada raamatut, mis räägib vähist? Milles autor räägib enda vähist? Ei saa ju öelda nagu Tujurikkujas, et "sure lõbusamalt", aga samas ei taha ka langeda haletsemisse. Haletsemine on asi, mida ma absoluutselt ei salli, nii et proovin siis leida kuldse kesktee.

Nagu juba öeldud, räägib Bella seekordne raamat vähist. Täpsemalt eesnäärmevähist, millega ta nüüdseks üle kahe aasta võidelnud on. Kui ma esimest korda ta haigusest kuulsin, olin ma küll šokeeritud, aga mitte kohutavalt mures, sest nii nagu paljud, arvasin ka mina, et eesnäärmevähk on üsna lihtsasti ravitav – väike operatsioon ja kõik. Õigemini uskusin ma statistikat, et kuna see on nii levinud, siis on sellest ka "lihtsam" paraneda. Kas on? Sellele küsimusele raamat vastabki. Kui alguses arvas Bella (ja arvasime me kõik), et operatsioon ja sellele järgnev lühike taastumine lahendab kõik, siis tegelikkuses on lood nii, et tänaseks päevaks on asjad palju halvemaks muutnud. Olgu, statistikasse läheb Bella ilmselt "paranenuna", aga paraku ei arvesta statistika elukvaliteeti ega selle kardinaalset muutust pärast operatsiooni.

"Tappa prostatavähk" keskendub elule pärast operatsiooni. Kuidas jätkata täisväärtuslikku elu, kui su organism enam korralikult ei funktsioneeri ning sa kõige lihtsamates igapäevastes tegevustes abi vajad? Eesnäärmevähi operatsioonijärgne elu ja kiiritusravi tagajärjed pole just teema, mille kohta väga palju infot liiguks ja millest mehed rääkida tahaksid. See raamat räägib aga kõigest, ka kõige võikamatest detailidest, ausalt ja emotsioonideta, kuid samas mõjuvad need paljaks kistud kirjeldused eriti intensiivselt. See võiks olla kohustuslik kirjavara kõikidele, kes seda etappi läbivad. Ei, tegelikult võiksid lugeda seda kõik mehed. Ja naised ka. Eesnäärmevähi kohta liigub küll infot, aga enamasti lõppeb see info lausega "ravitakse operatsiooniga". Nii kinnitasid Bellale ka arstid enne operatsiooni, et aasta pärast meenutab ta kogu haigust kui "talvist nohu". Päris pikk nohu, ma ütleks. Selline liigne positiivsus arstide poolt on nii minu kui ka raamatu autori arvates äärmiselt vale, sest arst ei ole see, kes patsiendile "kõik saab korda ja mõtleme nüüd positiivselt" ütlema peaks – ei! Ta peab rääkima kõige mustematest stsenaariumitest, kõige hullematest kõrvalmõjudest ja kõigest, mis valesti minna võib, et see kõik ei tuleks üllatusena. Ausalt, kes meist tahaks selliseid üllatusi? 

"Tappa prostatavähk" ei ole õnneliku lõpuga lugu, kus kõik paranevad ning arstid ja patsiendid käsikäes ringmänge tantsivad. Raamat kummutab müüdi endisest vähihaigest kui tohutu tänulikkusega täidetud tublist ja ümberkasvanud inimesest, keda meil ajakirjanduses ikka eksponeerida tahetakse. Nii tubli! Nii püüdlik! Sa pead olema tänulik oma elu eest! Millise elu eest?

**

Aga positiivsema poole pealt ka: kuna autor on siiski onu Bella, siis ei puudu ka siit, muidu nii tõsise teemaga raamatust huumor. Autobiograafilist jutustust ümbritsevad tarantinoliku hõnguga fantaasiamaailm ja maagilise realismi poole kalduvad unenäod, mis hiilgavad oma dialoogide poolest. Mina turtsatasin nii mõnegi koha peal naerma. Aga ettevaatust: tädikestel, kes väiksemagi  roppuse peale minestavad, tasub see raamat parem poodi jätta.


15 juuni 2017

Tulge raamatuesikale!

Ilmumas on üks raamat, mis räägib ühe mulle lähedase inimese elust pärast seda, kui tal diagnoositi vähk. Kuidas elada edasi, kui elu pole enam endine ega saa kunagi endiseks? Mida tähendab üldse elu vähiga? Kas operatsioon aitab või muudab asjad hullemaks?

See raamat vastab neile ja veel paljudele küsimustele ning kui raamatust rohkem kuulda, tulge 20. juunil kell 18.00 Telemaja kohvikusse. Kohapeal saab raamatuid osta ja nende eest sularahas tasuda.


Pildipostitus

Ega mul muud põhjust kirjutamiseks polegi, kui et tahtsin siia mõned viimase aja pildid üles panna.

Täiesti kohutav, millised mu juuksed siin on, aga ma üritan asja parandada, ausalt ka.
 


See on lihtsalt vaadake-kui-ilus-mu-laps-on-pilt, sest mulle lihtsalt meeldis tohutult see sein seal taga. Ja laps siin ees. Muide, Ernst on meil nii peps, et keeldus oma käsi sellise tuhksuhkruga ülekallatud saiaga määrimast ja lasi minul (ja teistel soovijatel) ennast toita.



Veel üks eputamispilt, seekord minust endast "teadisegikus". Pilti vaadates võib tunduda, et oi, kui vähe rahvast kontserdil oli, aga tegelikult on see petlik, sest kellaaeg pildi tegemise hetkel oli u 17.05 ja kui ma kolm tundi hiljem samas kohas seisin, olin ma ümbritsetud igasugustest loomadest ja inimestest.


Jaa... kõik. Ma isegi ületasin ennast ja panin suure pingutusega tervelt kolm pilti üles, sest viimasel ajal on mu pildistamissoov veelgi vähenenud ja nii ongi enamik fotosid mu aparaadis mingid suvalised klõpsud Ernstist raamatuid vaatamas. Mida aeg edasi, seda enam hakkab mulle vastu selline pildistav elustiil – kõike on vaja ilmtingimata jäädvustada. Eriti vihkan ma selle elustiili harrastajaid kontsertidel, mujal on mul üsna savi, aga ise olen ma päris teadlikult pildistamisest hoiduma hakanud. Praegu on mul päris kurb mõelda, et nii palju oma reisidest olen ma näinud ainult läbi kaamerasilma ja nii jube paljust ilma jäänud. Ikka oli ju vaja püüda ägedamat vaadet ja ennast selle vaate taustal ja siis veel ennast mingis paremas poosis selle vaate taustal. Ma oleksin võinud sel ajal ju lihtsalt nautida ja hullata. Tagantjärele mõeldes on mul jube hea meel, et mul San Marinos fotikas katki läks, sest nii sain ma lõpuks päriselt ka ringi vaadata.

14 juuni 2017

Hetk Rammsteini kontserdilt

Mulle tuli vahepeal meelde, et enne päriskontserdi algust hängisime me Steniga söögiputkade juures, sest kõht oli tühi ja kodus ma süüa polnud viitsinud teha nagu ikka. Tema leidis mingi šašlõki, aga mina vana koonrina keeldusin kümnekat ühe portsu alla panemast. Otsisin siis edasi ja jätsin Sten mingisse lauda. Suur viga. Nimelt olid minu äraolekul saabunud lauda mingid sakslased, kellega Sten kohe vennastus, nii et kui ma lauda tagasi jõudsin, tutvustas Sten mind sakslastele lausega:

"This is my wife and she spricht Deutsch! I must go."

Aga kui te arvate, et ma tal sellise lause peale minna lasin, siis eksite. Ma nimelt vihkan seda, et inimesed kipuvad mind kogu aeg kusagilt leitud sakslasetele ette söötma, et noh rääkige, te räägite ju sama keelt. Hui, ma räägin eestlastega ka sama keelt, aga ikkagi ei taha ma suvakatega suhtlema hakata. Õnneks sai Sten oma veast aru ja jäi oma uute sõpradega edasi vestlema ja nagu ikka läks jutt sellele, kust need sakslased siis täpsemalt pärit on. Aset leidis selline vahva dialoog:

sakslased (oma kodulinna asukohta seletades): "Rhein is one of the biggest rivers in Germany.
Sten: "Rammstein has a song about Rhein, doesn't it? "Rein raus"?"

Sakslaste naer kestab vist siiani. Ega keegi, kes saksa keelt kasvõi natukene ei oska, vist aru ei saa, aga minu meelest oli naljakas.

Lapsed, tööle!

Ebapärlikarp ja Kristallkuul kirjutasid lehepoistest ja mulle meenus kohe, et mu väikevend oli vist ka kunagi lehepoiss, ning ma otsustasin talt selle kohta lähemalt uurida. See polnud muidugi nii hea mõte, kui ma alguses arvasin, sest mu väikevennalt info kättesaamine on hullem kui tangidega hambaeemaldus. Ainus mälestus, mis tal sellest ajast on, on selline:

noh, sellest on ca 15 aastat möödas, ega ma palju ei mäleta kui aus olla, peale selle et ma Kaur Kenderile ühe lehe müüsin ja oma rahakoti ära kaotasin.

Vot nii. Ma ise mäletan seda, et mulle tundus lehepoisitöö nii õudsena – mõelda vaid, sa pead minema võõraste inimeste juurde ja nendega rääkima! Rahadega asjatama, palavatel päevadel ringi käima, kindlasti ka sõimata saama ... prr. Mulle poleks selline töö kindlasti sobinud ja õnneks keegi ei sundinud mind ka selleks. Mind tegelikult ei sunnitudki lapsepõlves mitte millekski ja kui ma 14-aastaselt oma esimesele "palgatööle" õpilasmalevasse läksin, tegin ma seda täiesti vabatahtlikult. Mul on tunne, et ma vist ei konsulteerinudki enne oma emaga, vaid viskasin talle ühel hetkel lihtsalt paberilehe ette, kuhu lapsevanema nõusolekut vaja oli. Praegu tundub selline käitumine muidugi mõeldamatu, sest ma just täna hommikul kuulsin emalt, kuidas 14-aastased ei saa kodus ise süüa tehtud või üksinda rongijaama mindud. Vot see on mu meelest juba imelik.

Alaealisena töötasin ma kokku kuues erinevas kohas: õpilasmalevas, jäätiseputkas, supermarketis, raadios ja ühes pubis. Kõik need kogemused (peale pubikogemuse) olid head ja innustasid mind kogu aeg rohkem töötama, et rohkem raha saada ja seega ka rohkem igasuguseid asju, reise ja lõbustusi endale lubada. Eks põhimotivaator töötamiseks oli raha, aga ka vajadus tunda ennast täiskasvanu(liku)na. Äge oli ju öelda pärast koolipäeva: "Ma ei saa kehkasse tulla, ma lähen tööle!" Üks õpetaja küll mainis mokaotsast, et töötada jõuab ju veel terve elu, aga või ma siis teda kuulasin.

Praegu mõtlen, et ma alustasin vist töötamist päris õiges vanuses ja päris õigetes kohtades. 14-aastaselt olin ma küllalt suurte materiaalsete soovidega, et oleks olnud imelik ja ka suhteliselt võimatu neid ema käest nõudma minna. Nii aitaski mul selle vähese omaenda raha teenimine neid soove täita ja õpetas samas ka rahaga majandamist. Ma mäletan, kuidas ma kogusin raha ühe ägeda pulgakommijope jaoks, mida mu ema ealeski ostnud poleks. Või kuidas ühes hetkel oli nii mõnus, et ma saan maksta klassiekskursioonide ja kohvikukülastuste eest enda rahaga. Samas, ma mõtlen ka, et kui ma oleksin varem tööle hakanud, siis poleks ma töötamise suhtes nii positiivselt meelestatud olnud. Või kui ma oleksin pidanud tegema ebameeldivat ja kurnavat tööd.

12 juuni 2017

Du bist das Schiff, ich der Kapitän, wohin soll denn die Reise gehen ...

Aga nüüd suve suursündmusest ehk Rammsteinist. Ma vist panen kõikidele blogiauhindade galaks valmistunutele pika puuga ära, kui ma ütlen, et hakkasin kontserdivälimusele mõtlema juba mitu kuud enne. Tehke järele! Sõna otseses mõttes tehke, sest mina tegin oma särgikese ise oma väikeste valgete käte ja Steni abiga. Päris merch mind väga ei kõnetanud, aga oma panuse andis meie perekond siiski, sest Sten siiski ostis endale ametliku Rammsteini särgi.


Aga aitab ilutsemisest, asugem asja juurde. Mulle meeldis tohutult, et sakslastele kohaselt alustas bänd täpselt kell 21.30. Mitte sekunditki hiljem. Minu arust on tohutult tüütu, kui ma kontsertidel ootan ja ootan ja ootan ... kuni tundub, et bänd ei tulegi mitte kunagi lavale. Sellist asja eile polnud. Isegi soojendusesinejad olid (vist) ajakava järgi. Igatahes – siin ilmas pole piisavalt ülivõrdeid, et kontserti kirjeldada. Tegemist on siiski mu kõigi aegade lemmikbändiga ja õnnnnneks ei pidanud ma kordagi pettuma. Võib-olla jäi mõni mu lemmiklaul ("Nebel") mängimata, aga seda ei saa ju neile pahaks panna. Kui nad kõikide lemmiklaule mängiksid, poleks ma vist siiani Lauluväljakult ära tulla saanud. Võimas. Ma laulsin muidugi kõiki laule kaasa ka, ma ei tea, mida tegid need, kes laule ei osanud. Pildistasid ilmselt. Ainus asi, mis mind natuke häiris, oligi see, et vahepeal pidin ma kontserti vaatama läbi kellegi telefoni. Miks filimda, palun öelge mulle, miks? Vaevalt, et see video nüüd eriti kvaliteetne välja kukub.

Teate, ma ei oska seda kontserti professionaalselt kirjeldada ja ma arvan, et sellel poleks erilist mõtet ka, sest kuidas ikka emotsioone adekvaatselt edasi anda? Kellele meeldib Rammstein, see oli niikuinii ise kohal ja teab isegi.

Ma olin kohal juba õige vara, nii et liikusin päris palju igal pool ringi. Söömas, särke ostmas, õllesabades ... polnud vist kohta, kus ma kooserdanud poleks ja nii märkasin ma huvitavat asjaolu, mida ma tegelikult ennegi rokiüritustel tähele pannud olen: inimesed olid kummaliselt tsiviliseeritud. Tavaliselt kipub ikka nii olema, et kui on palju rahvast ja alkoholi, tekib igasuguseid olukordi, mis võivad päädida kakluste ja tülinorimistega või leebemal juhul lihtsalt räuskamisega, aga eile ma sellist asja ei märganud. Loomulikult joodi ja loomulikult oldi purjus aga mingit ärplemist või testosteroonipritsimist ma ei kohanud. Sten teadis ka kohe rääkida, et tegelikult ongi rokikontsertide publik palju normaalsem – kui ta rokikas turva oli, oli ikka tuntav vahe, kas toimus rokikontsert või mõni ossipidu. Viimase puhul oli kaklusi ja väljaviskamisi ikka kordades rohkem. Aga miks, mõtlesin ma edasi ja jõudsin järeldusele, et ilmselt on põhjuseks see, et rokkarid elavad oma maskuliinsuse/feminiinsuse (mulle nii meeldib, et rock'n'roll pole soopõhine stiil) niikuinii iga päev välja ja nii ei pea nad ekstra ennast kuidagi tõestama. Või? Vähemalt need inimesed, kellega mina Steni kaudu suhtlema olen sattunud, on küll kõik kuidagi vabad ja kammitsemata ning on näha, et nad on oma elu ja valikutega rahul. Ma ei saa loomulikult üldistada, sest leidub ju igasuguseid, aga üldpilt on rokiklubides ja rokiüritustel rahulikum. Ja turvalisem. Mina näiteks, kes ma olen ääretult tundlik igasuguste ärplemiste suhtes ja tülgastun iga kord, kui ma näen umbjoobes inimesi, tunnen ennast iga kell turvalisemalt uugis või mõnes tsikliklubis kui näiteks ööklubides.

Eilne kontsert meeldiski mulle lisaks sellele, et tegemist oli siiski kõigi aegade parima bändiga, veel sellepärast, et ma tundsin ennast nii koduselt. Inimesed olid nii lahedad, huvitavate riietega, soengutega, kihvtide tätokatega ja – mitte keegi ei vaadanud teisi arvustavalt. Kõik olid nii minu masti inimesed, et ma tundsin, et vohh, nüüd olen ma omade seas. Blogiauhindadel ma ei tundnud ennast nii hästi, sest seal oli kogu aeg tunne, et kõik arvustavad kõiki ja kõike (mida ka tehti) ning et kui kellelegi mõni sarkastilisem märkus poetada, hakkab ta nutma (mida ka ilmselt tehti), aga lauluväljakul ... nii hea oli. Me hängisime seal mingite Tartu uugikatega, kellest mõnda ma küll esimest korda nägin (teadlikult), aga kellega ikka jube mõnus koos olla oli. Ma ei saa aru, miks kõik ei võiks sellised olla, ah?


Kes veel kohal käis? Rääkige oma muljetest ka.