14 detsember 2017

Nimedest

Lugesin täna, et Ernst on kuni neljaastaste seas ainus omanimeline. Ma ei tea muidugi, kas see ka tõele vastab, aga kui vastab, siis väga äge igatahes. Ma mäletan täpselt hetke, mil mulle pähe turgatas, et Ernst võiks ikka Ernst olla: olin just kõrvale pannud tol hetkel lugemisel oleva Hemingway "Saarte hoovuses" ja lasin meie toonased nimevariandid peast läbi. Krt, ükski polnud nagu see ja kuigi ma ise oleksin tahtnud nime Otto, siis oleks see liiga imelik olnud, kui mõelda, kus ma töötan. Siis läks pilk raamatule ja peas lõi põlema pirnike: oot, oot, aga miks mitte Ernst? Edasine on ajalugu.

Ma ise olen selle valikuga väga rahul, aga ikka leidub inimesi, kes esimese asjana ohkavad: "Iiiissand, kui keeruline seda hääldada on!" No ja mis siis, mõtlen mina, sest ega ju praegused Ernstid kõik täiskasvanutena sündinud. Küll õpib! Ja õpibki, kuigi praegu kõlab tema suust fraas "Ernsti oma" pigem "Eesti oma", mis pole ka iseenesest halb. Tahtmatult olen ma andnud ka väga patriootliku nime. No ja mis raske hääldada – kõik nimed ei peagi olema mingid tuti-pluti lalinad, mõni võiks ikka tugev ja mehelik ka olla. 

Ma olen kindlasti enne ka jahunud nimedest, aga mu meelest on nimetrendid nii põnevad. Miks mingeid nimesid pannakse? Kuidas tekivad populaarsed nimed? Mu ema rääkis kunagi, et pärast seda, kui Eestis näidati seriaali "Neli tankisti ja koer", muutus tohutult populaarseks mehenimi Janek. Mingil hetkel olid jälle hästi populaarsed kaksiknimed. Praegu on vist jube popid igasugused hipsterinimed, mis on kas ise välja mõeldud, mingist teisest keelest võetud või siis jumal teab, kust leitud. Paar-viis aastat tagasi olid üsna popid vanad nimed. Mis järgmiseks?

Vaatasin ka statistikaametist, et vanusegrupis 0–4 on hästi popp ka minu nimi. Kui naljakas! Ma mäletan, et kooliajal mulle üldse ei meeldinud enda nimi, sest see tundus nii ... vana. Teised olid Liisid ja Kristid ja Katrinid ja siis mina. Madli. Mu koolist polnud mitte kellelegi sellist nime ja millegipärast see häiris mind. Egas midagi, mõistus polnud enda teha. Praegu olen ma väga rahul, sest endiselt pole see väga levinud nimi, aga samas ka piisavalt tuntud, et inimesed seda kirjutada oskaksid (kuigi mult on küsitud "kas igerkiga, ääää). Ja eatu. Ma vähemalt arvan, et see nimi sobib nii 28-aastasele kui ka 82-aastasele.

12 detsember 2017

Vana inimese hädad

Kätte on jõudnud aeg, mida ma aastas kõige vähem ootan ehk kingipakkimise aeg. Tavaliselt õnnestub mul igasugustest pakkimistest ja meisterdamistest eemale hoida, kasutades oma täiskasvanuvabandust, aga kuna lasteaeda oli jõulupakki vaja ja millegipärast tahtsin ma ise pakkida, siis veetsin ma eile päris mitu head minutit vandudes ja paberit kärtsutades. Ja ma pidin pakkima raamatu. Raamatu! Selle pakkimisega saaks viieaastane ka hakkama. 

Meisterdamisgeen on tervest mu perekonnast mööda läinud – ainus, kes igasuguste nikerdamist rohkem vihkab kui mina, on mu õde. Tema hakkab nutma juba siis, kui kuuleb sõna "origami". Minul käivad lihtsalt vahel sellised hood, mil ma mõtlen, et äkki prooviks ja siis saan aru, et see oli väga vale idee. Ma olen lihtsalt sündinud lödinäpp, kes ei oska isegi endale patsi punuda! Jumal tänatud, et mul tütart pole, sest siis oleks vist teatav kohustus talle soenguid teha ja patse punuda, aga tema peaks a) käima ringi mingite jubedate patsidega või b) käima ringi sorakil juustega. Nagu ma isegi, sest enda juustega ei oska ma samuti midagi mõistlikku pihta hakata.


***

Ega mu ülejäänud keha just paremini funktsioneeri, aga see käib vist pigem eaga kaasas. Täna ärkasin liikumatu põlvega, nii et pidin oma tavapärase 3 km pikkuse töötee kõndima longates. Miks ta ei liigu? Kindlasti mitte liigse sportimise pärast, sest mind ei saa kindlasti süüdistada liigses sportimises. Vasak õlg valutab ka ja hammastest ma parem ei räägi.

Tõotavad tulla ilusad jõulud.

***

Aga tegelikult tõotavad ka. Pidustused ja bakhanaalid algavad juba neljapäeval lasteaia jõulupeoga ning jätkavad reedel tööjõulukaga. Siis on küpsetamisõhtu, Hilton, paar rahulikku (hahaa) tööpäeva ja siis juba Rootsi. Ja jõuluõhtu. Ja aastavahetus. Jõuluvaheaega tahaks, et ikka igale poole jõuda.

11 detsember 2017

Kass

Kuigi mu eelmises postituses väljaplärtsatatud hüüe, et hiire vastu aitab ainult kass, oli lihtsalt esimene emotsioon, siis mida edasi ma mõtlesin, seda tõsisemaks ma muutusin. Aga miks meil ei võiks olla kass? Loomapidamiskogemus on nii mul kui ka Stenil olemas: temal oli kass, mul koer. Samuti olen ma üsna harjunud kassidega, sest a) mu emal on kass, b) mu õel on kass ja c) mu teisel õel on kaks kassi (küll mitte Tallinnas, vaid Tartus). See tähendab ka seda, et mitte kellelgi meist pole allergiat või viha kasside vastu. No ja Ernst ... tema suhtub kassidesse rahulikult. Kui me mu ema juurde läheme, siis ta enamasti ei tee kassist väljagi, heal juhul teatab mulle etteheitvalt, et "kiisu ei taha pai". Ma olen talle nimelt õpetanud, et loomadesse tuleb suhtuda austusega ja kui kass eest ära läheb, siis tahab ta rahu ja talle ei tohi järele joosta.


Aga hirmud on mul ka ja kui ma neile pikemalt mõtlen, siis hakkan ma kassivõtuotsuses aina enam ja enam kahtlema. 

- Ma olen tohutu suur loomaarmastaja ja see tähendab seda, et kui ma juba praegu mõtlen sellele, et mu potentsiaalne kass kunagi sureb ... ei, ma ei taha seda südamevalu. Pärast mu koera surma ei taha ma enam kunagi ühtegi koera võtta, äkki juhtub kassiga samamoodi?

- Looma pidamine on vastutus. SUUR vastutus. Ma ei taha teda võtta lihtsalt diivanikaunistuseks, ma tahan, et tal oleks võimalikult hea olla. Piisavalt hea söök, piisavalt seltsi, rahu ja vaikust. Me elame praegu üürikorteris ja kuigi omanik andis meile loa koduloom võtta, siis äkki me kolime ja äkki me järgmisesse kohta pole loomad oodatud?

- Me elame korteris ja tegelikult tundub mulle üsna julma ahistamisena kassi ainult korteris pidamine. Ta on ju loom ja tahab õues käia, aga meie korterike on kõigest 35 ruutu väike! Kus ta siis jookseb? Ja kuigi ma näen, et mu ema kass on korterieluga väga rahul, siis ikkagi. 

- Äkki. Äkki juhtub midagi kassiga? Äkki jääb ta haigeks? Murrab midagi ära? Ronib ahju? Hüppab aknast välja? Kakleb hiirega ja jääb kaotajaks? Loomaarst ei ole odav lõbu ja ma ei tahaks kunagi sattuda olukorda, kus mulle vaatavad korraga vastu hiiglaslik haiglaarve ja tühi rahakott. 




Nii et mida siis teha?

08 detsember 2017

Hommik

Eile jooksis hiir läbi toa. Tänaseks on planeeritud a) Äärmiselt Põhjalik Suurpuhastus, b) mürgiga kogu elamise ülekülvamine, c) kassivõtt.

Puumajades on hiired paratamatud, aga see ei tähenda, et nad mulle meeldiksid. Ma loodan vaid, et see oli lihtsalt üks juhuslik külaline, kes, avastades, et meil ei vedelegi sööki igal pool, nukralt minema läks.

Ma tahaks ka olla vahel väike 28-aastane laps, kes kõik kohustused teiste kaela lükkab ja mina võiksin tegelda oma hobikestega. Istuksin kodus ja loeksin raamatuid ja teeksin instapilte/-videoid. Ja tegeleks igasuguste idiootsustega, kirjutaks foorumites õelaid kommentaare ja ... ma ei tea, millega tänapäeva lumehelbekesed tegelevad? Igatahes, nali naljaks, kuigi vahel on täiskasvanuelu raske (eriti neil hetkedel, kui hiirt püüdma peab), siis muidu on ju päris äge. 

***

Rõõmu ka: meil oli tööl laomüük ning ma sain 2 kleiti ja 1 hommikumantli kokku 3,50 euro eest. Kas pole elu ilus?

07 detsember 2017

Hambaravi

Mu elus on pm kaks erinevat perioodi:

– aeg, mil ma käin hambaravil;
– aeg, mil ma ei käi hambaravil.


Praegu on käsil too esimene periood. Eile käisin suure hirmuga hambaarsti juures, lahkusin sealt 82 euro võrra vaesemana ja pean veel jaanuaris tagasi minema. Midagi pole teha: nutan, lähen ja maksan. Ja kardan, sest mul on infantiilne hirm hambaarstide ees. 

Aga ma hakkasin hoopis mõtlema sellele, mida teevad need inimesed, kes peaksid samuti minema hambaarstile, aga rahakotis ulub tuul ja lihtsalt pole seda 82 eurot? Või vähematki? Kui isegi järelmaksu summa käib üle jõu või kui järelmaksu ei saagi? Mida teevad need inimesed, kui neil hakkab hammas valutama? Alati võib ju anda hästi abistava soovituse, et oleks pidanud ikka varem hambaarsti juurde minema ja kogu aeg hoolsalt kontrollis käima jne jne, aga ega see alati aita ka: mul nt kukkus poolteist aastat tagasi esmapilgul täiesti tervest hambast hiiglaslik tükk ära ja see põletik, mille tõttu mul sügisel hammas välja tõmmati, tekkis samuti üleöö. Pärast rasedust on paljudel samuti mineraalivarud üsna otsakorral ja hambad kipuvad lagunema – mida siis teha? Hambavaluga eriti kaua vastu ei pea ja tasuta saab abi vaid äärmiselt hullul juhul.

Elu on keeruline.

06 detsember 2017

Jõulukuu

Räige peavalu on. Ma just kallasin omale vett pähe, et seda kuidagigi leevendada. Aitas küll, aga ainult hetkeks.

(Võtsin peavalutabletti, aga pidin kohe tualettruumi jooksma seda välja oksendama).

Täna lähen hambaarstile. Ilmselt ei vaja mu kehv tuju rohkem põhjendusi. Huvitav, kuidas suhtuks hambaarst sellesse, kui mul keset puurimist süda pahaks läheks?

***

Jõuluaeg toob esile kaht tüüpi inimesi: ühed, kes juba septembris hakkavad jõululaule ümisema, on ööl vastu 1. detsembrit stardipakkudel, et lõppude lõpuks saaks jõulukaunistused välja võtta, ja teised, kes kasutavad tervet detsembrikuud selleks, et kogu maailmale teada anda, kui mõttetud ikka jõulud on, kui mõttetud on kõik jõulukaunistused ja kingitused ja inimesed, kes jõule armastavad on ka lollid ja üleüldse on kõik üks suur tarbimine.


Ja siis olen mina, kellel on sügavalt suva, kuidas teised jõule veedavad. Peaasi, et mind millekski ei sunnita. Ma olen kingistressist loobunud, aga jõulupidude ja kaunistamise tralli teen ma rõõmsalt kaasa, sest mulle meeldib. Isegi päkapikud on meie kodus igahommikused külalised, sest lasteaias on isegi nädalakavas sees, et arutatakse, mida päkapikud tõid ja ma ei taha, et Ernst peaks tundma ennast tõrjutuna. Niisiis on igal hommikul saapa sees väike maiustus.

***

Jõulupeod! Mulle meeldib enda töökoha jõulupoliitika, et minnakse koos kuhugi heasse restorani sööma. Ei mingeid nõmedaid ühismeisterdamisi või kontserte või loosipakke või muud iba, mis mulle külmavärinaid tekitavad – lihtsalt hea söök ja meeldiv seltskond. Sel aastal läheme näiteks Olde Hansasse. Ma juba sajaga ootan, sest ise ma nii kallites restoranides käia ei jaksa, aga luksust tahaks ikkagi nautida. Aga! Mul on ju üks töökoht veel ja selle jõulupidu toimub Hiltonis! Seal peaks luksust oksendamiseni saama. Lisaks veel lasteaia jõulupidu, kodune istumine, väike reis Rootsi, jõuluooper Ernstiga ... Tegemisi peaks jaguma. Ühe hea sõbrannaga teeme ka oma jõuluõhtu, mil me piparkoogimuffineid teeme. Muide, kas pole nii, et kui kodus on umbes kaheaastane või veidi vanem laps, siis tahetakse koos igasuguseid nunnusid asju teha, näiteks piparkooke? Noh, ma mõtlesin ka, et päästaks Ernsti meisterdamisikaldusest – ostsin piparkoogitaina, kraamisin vormid lagedale ... ja siis tegin ise piparkooke ja kaunistasin neid ka üksi. Ernst vaatas pealt ja keeldus kaunistamisest. Ma ei tea, miks ma arvasin, et MINU laps huvitub söögitegemisest ja meisterdamisest?


Aastavahetuseks pole küll plaane, aga sinna on ka aega. Peaasi, et oleks õlut ja ilutulestikku ja head muusikat. Oih, kas ma tegin nüüd alkoholireklaami? 

24 november 2017

Eneseanalüüs

Vahepeal on kiirem tööaeg läbi saanud ja seega on mind vallanud mõnus rammestus tehtud tööst. MA ei tea paremat tunnet kui see, et kõik on tehtud ja mis peamine – hästi tehtud. Juba selle tunde pärast tasub tööl käia, kuigi ega ma palka ka tagasi lükka.

Selle kibekiire tööaja jooksul oli mul siiski aega tegelda eneseanalüüsiga ja otsustada, et muutun ... halvemaks inimeseks. "Hea", "halb" ja "normaalne" on muidugi suhtelised mõisted, aga praegu kasutan ma neid oma senise moraalse mõõdupuu järgi. Kuidas halvemaks? Asi selles, et ma olen terve oma teadliku elu olnud see inimene, kellele kõik võisid ja isegi pidid pähe istuma, sest ma ei kurjustanud mitte kunagi, kui keegi hoolimatusest või mingil muul Hästi Tähtsal ja Olulisel põhjusel kuidagiviisi mulle ebameeldivusi valmistas. Nt hilines või unustas mõne minu jaoks tähtsa asja, ei täitnud lubadust või tegi veel mingeid sarnaseid asju, mis polnud küll pahatahtlikud, aga halvendasid minu elukvaliteeti. Tavaliselt andsin ma andeks, sest ma pidasin häid suhteid paremaks, aga pärast üht juhtumit suve lõpus, milles mu usaldust taas kuritarvitati, otsustasin ma, et ei, minu tunded on sama väärtuslikud kui teiste omad. Sellest ajendatuna tegin ma paar nädala tagasi midagi sellist, mida ma varem kunagi teha poleks julgenud (head suhted ikkagi ju): olin selle lubadusemurdja vastu äärmiselt ebaviisakas. Peaaegu viskasin ta oma kodust välja. Loomulikult tundsin ma ka ennast ise kehvasti, sest aastatepikkust "hea tüdruku" kasvatust, mille põhikoht oli see, et enda asjadest ja tunnetest tuleb teiste kasuks loobuda, pelgalt ühe õhtuga maha ei raputa ... aga praegu ma tunnen, et ma tegin õigesti. Et ma võin nüüd enda üle uhke olla, sest ma ei lasknudki endale taas pähe istuda ega naeratanud veel lisaks selle peale.

Eneseohverdamine on tegelikult päris kohutav eluviis. Ma millegipärast arvasin, et see tõmbab ligi armastusväärsust ja viib elus edasi, aga vastupidi. Ainus, mida see ligi tõmbab, on kasuahnus.



Mul oli tegelikult veel paar teemat, millest kirjutada, aga kuidagi ei viitsi. Ernstist tahaks ka veel kirjutada, täpsemalt meie koosveedetud ajast ja sellest, kuidas see vaimse tervise värk, mida ma siin viljelen, läheb, aga selleks oleksin ma pidanud hakkama beebiblogi pidama, mitte pahaaimamatuid lugejaid titejuttudega piinama. 


Eile aga sorteerisin vanu pilte ja leidsin ühe vahva. Olgu ta siis siin ka.

La Manchas