12 oktoober 2017

Pühendused

Seoses viimaste sündmuste ja tulevaste valimistega otsustasin olla tubli kodanik ja pühendada erakondadele mõned laulud, mis neile väga hästi sobiksid. P.S: sõnade tähelepanelik kuulamine on obligatoorne.


***


Reformierakonnale:




EKREle:




IRLile:




Keskerakonnale:




Rohelistele:




Sotsidele:

08 oktoober 2017

Olen väikekodanlik

Loen siin erinevaid blogisid ja imestan, kuidas kõikide eludes nii palju toimub! Draamad, suured muutused ... ja siis olen mina, kelle tänase päeva tippsündmuseks oli see, et ma värvisin juuksed ära ja ostsin uue särgi.

Mitte, et ma tahaks enda ellu draamasid. Issand, ei! Ma mäletan küll, kui traumeeriv see oli, kui pidin jagelema mingites suhtekolm-neli-viisnurkades või jagama maid mingites tülides "see ütles seda ja miks sa rääkisid sellega ja miks sa tantsisid tollega". Mingeid suuremaid elumuutusi ka ei igatse ja plaanis ka pole - ei mingeid uusi mehi, lapsi, elukohti ega töid.

Vot seda ma tahtsingi öelda. Ma olen igav inimene ja elan igavat väikekodanlikku elu. Punkt.

***

Aa, ma olen unustanud kajastamast Vennaskonna kontserti, kuigi ega seal midagi nii kajastamisväärset polegi. Mind tsipa häiris see, ei, tegelikult häiris ikka VÄGA, et Vennaskond on mingitel täiesti arusaamatutel põhjustel otsustanud sülti laulma hakata, nimetades seda merelauludeks. Äärmiselt ebameeldiv. Olgu, üks või kaks laulu, aga terve sett? No nii ikka ei lähe! Õnneks oli teine sett ikka tavapäraselt hea, aga kuna rahvas oli pehmelt öeldes hullumeelne, siis ma väga lähedalt seda nautida ei saanud. Ma nimelt ei ole nii agressivne, et suudaksin nautida punkkontserdile omast hüppamist. Kusjuures publik oli tõesti kuidagi eriti närviline ja purjus, kuigi asi võib olla ka selles, et ma pole ikka väga kaua viibinud kohas, kus enamik on keskmisest suuremas joobes. Nüüd sain ka aru, miks. Mu ees kargles näiteks umbes neli-viis naist, kel alkohol oli juba ammu tasakaalu ja taktitunde viinud, nii et pool aega veetsin ma põigeldes, et mind kellegi joogiklaas või kingakonts ei tabaks. Tabas ikkagi. Ma ei tea, mis neist edasi sai, aga ma palvetasin mõttes, et ma mittttttttte kunagi ise ennast nii purju ei jooks, et ma keset platsi pikali ei lendaks (see juhtus). Purjus inimesi, kes mulle otsa kukkusid, oli veelgi ja nii avastasingi ma lahkudes, et mu jope oli kaetud mingi seletamatu ollusega, mis ilmselt kellegi klaasist sinna sadanud oli. Oeh. Aga ega see ei tähenda, et ma Vennaskonna kontsertidest loobuksin, pean lihtsalt järgmine kord mingid kaltsud selga panema. 

Kinos käisin ka vahepeal. Üksi. Jäin ellu ja keegi ei kutsunudki kombluspolitseid, et mida see kõlvatu naisterahvas siin kondab nii hilisel ajal. Film oli, nagu mainit, "Toni Erdmann" ja see oli nii hea film, et nõuab ilmselt eraldi postitust. Filmist inspireerituna sattusin ma ühe sõbraga vaidlusesse, milline peaks olema üks täiskasvanud inimene. Tõsine? Või kuidas üldse defineerida täiskasvanulikkust? See on samuti üks mõtlemist nõudev teema, sest ma olen viimasel ajal nii palju oma endisi hoiakuid ümber defineerinud, et ma enam ise ka ei tea, mis või kes ma olen või mida arvan. Aga üks on kindel ja seda ütlesin ma ka oma sõbrale: täiskasvanud inimesed ei ela ise oma elu keeruliseks. 

Ja siis kutsusin ma ühe oma sõbra Woodstocki, sest mul oli kurikaval plaan ta enda eest kooli üht tundi andma saata. Teate, mida ta mulle vastas? "Seal on ilmselt võimalik peksa saada." Mitte, et ma vastu saaks vaielda, sest igal pool on võimalik peksa saada, kui tahta, aga taas üks eelarvamus, et rokibaarid on ohtlikud kohad. Oeh. Näiteks ei tea ma Tartus ohutumat kohta (enda jaoks) kui seda on UG, mis on kohe kindla peale rokibaar ning oma mitmel käigul Woodstocki pole ma samuti tavapärasest hirmsamasse seltskonda sattunud ... Kust sellised eelarvamused tulevad? Tegelt? Kas kellegagi on nii juhtunud, et astub rokibaari sisse ja KOHE antakse lõuga?

***

Tänaseks kõik. Ma lähen nüüd oma tavapärast väikekodanlikku rutiini nautima.

04 oktoober 2017

Sa lähed üksi kinno?!

Just nii karjatas üks sõber, kui ma talle oma tänaõhtusest plaanist rääkisin. Esmalt ei saanud ma aru, mis temas nii kirgliku reaktsiooni esile tõi, kas solvumine, et ma teda ei kutsunud või ... Aga ei. Inimesed ei käi ju üksi kinos või teatris, see on ju imelik. 

Imelik. Ma olen ka elanud kunagi selles maailmas, kus üksinda avalikku kohta minemine tundus tabu. Isegi uusi pükse ei saanud ilma kompanjoni(de)ta ostma minna, sest üksi lihtsalt ei käidud kusagil. Vähemalt ei teinud seda ägedad ja sotsiaalselt aktiivsed daamid. Rääkimata siis üksinda kohvikusse või kinno minemisest. See oli (ja on) sellises maailmas täiesti mõeldamatu. Eks leidus ka mässajaid, kes vahel anarhiavõtteid rakendasid ja nt lõunal üksinda kohvile läksid, aga nende jaoks oli terve Cosmo täis nippe "Kuidas üksi hakkama saada", "Mida panna tähele, kui oled üksinda kohvikus", "Abivahendid, et üksi veedetud pooltund mööda saata". 

Õnneks jätkus mul mingil hetkel piisavalt nutti, et aru saada, et iga liigutuse jaoks pole mul ju saatjadaame vaja. Alustasin ma muidugi sundolukorras – Tartus veedetud sessidel – mil lihtsalt polnud kedagi sobivat lõunapausile kaasa kutsuda. Õige pea sain aru, et issand, kui mõnus! Selline mõnus vaikne hetk minu enda mõtetega ja ilma teiste mölata. Ja mu antipaatia üksinduse vastu kadus. See ei tähendanud loomulikult, et ma kõik inimesed endast eemale peksin ja kutsed tagasi lükkasin, aga kui oli vaja kuhugi minna ja keegi kaasa tulla ei saanud, siis ma ei minestanud hirmust, et mida ometi must arvatakse, kui ma üksi kusagil olen. Arvasin, et ega keegi niikuinii midagi arva, sest me elame ju ometi 21. sajandil, mis üksinda ringi liikuvad naised/mehed peaks tavaline nähtus olema.

Aga tundub, et ei ole, sest ma ei suutnudki oma sõbrale selgeks teha, miks mul pole midagi selle vastu, et üksi kinno minna. Raudselt sain korvi või jäeti istuma või ... Tõele au andes pidin tõesti algselt Epuga kinno minema, aga kui ta teatas, et ei saa, siis leidsin, et savi, lähen siis üksi. Niikuinii ei saa kinos ju rääkida või mingit arutelu pidada. See aga tundus mu sõbra jaoks võimatu. Üksi! See on ju nii imelik!

***

Jutu lõpuks nii palju, et mul siiski on üks kinopilet täna õhtuks üle, nii et kui keegi tunneb, et tahab "Toni Erdmanni" vaadata, kuid samas ei taha ennast tunda kohustatuna minuga suhtlema (mida kinos nkn ei saa), siis võib mulle teada anda. Tallinnas loomulikult.

01 oktoober 2017

Rahast

Mul tekkis vahepeal hulk mõtteid raha kohta (sest näljane mõtleb ikka leivast, hehee) ja kuna teema on nii laiahaardeline, ei suuda ma kokkuvõtvat jutukest luua, vaid panen oma mõtted kirja punktidena.


- Ma usun, et leidub päris suur hulk inimesi, kelle arvates pole mu majanduslik elu üleüldse mingi elu, sest ma elan imepisikeses korteris, mul pole autot, robottolmuimejat või pesukuivatit ... isegi mitte jalgratast. Kõik mu olemasolevad nõud on erinevad ega sobi omavahel kokku, mu teler on pärit eelmisest sajandist ja no üleüldse: mul pole oma korteritki! Aga teate, ma ise olen sellega rahul! Tähendab, ma ei märka, et mul midagi puudu oleks ja ainsad hetked, kui ma mõtlen, et äkki peaks olema teisiti, on siis, kui ma näen kellegi ahastust, mikkksss tal küll pole 50-tollist lameekraaniga telerit või muud sarnast tilulilu.

- Ma avastasin juba ammu, et ma ei vaja materiaalseid asju, et olla õnnelik. Mulle küll meeldivad mugavused ja igasugused asjad, mis muudavad elu lihtsamaks (kodumasinad, igasugused muud mugavuselemendid), aga kui mu praktilised vajadused on täidetud, siis sellest piisab. Kui mul mingi asi katki läheb (neist vähestest olemasolevatest), siis ma suhtun sellesse suhteliselt ükskõikselt.

- Raha on loomulikult oluline, sest ilma rahata ei saaks ju elada. Füüsiliselt ei saaks. Ma pole hipi, kes räägiks, kuidas raha on saatanast või kes nõuaks, et keegi mu mittemidagitegemise kinni maksaks lihtsalt mu ilusate silmade eest. Ei. Ma käin tööl, et teenida raha, ma olen töötanud mitme koha peal, et oleks rohkem raha, ühesõnaga, raha on ilmselgelt oluline. Aga kuhu seda kulutada, see on omaette teema. 

- Ma suhtun teatava reservatsiooniga ja isegi põlgusega sellistesse inimestesse, kes kogu aeg räägivad, kui õnnelikud nad, on sest neil on maja või auto või kallis kaelaehe või mingi muu tilulilu, ja kes ahastavad, kui mingi asi katki läheb või ära kaob. (Eks need inimesed suhtuvad samamoodi minusse, ma tean küll.) Ma lihtsalt mõtlen, mis neist alles jääb, kui see materjaalne kiht eemaldada. Kas nendega oleks tore viibida koos ka üksikul saarel, kui ainus, mis alles on, on paar uiske ja võrkpall?

- Ma arvan, et päris palju ütleb inimese kohta see, mille peale ta raha kulutab või ei kuluta. Ma tean päris mitut peret, kus on mitu autot, hunnik kõige uuemaid nutitelefone, tahvleid jne jne, aga kes söövad kõige odavamat toidulaadset saasta, mida poest leida võib. Ma tean inimesi, kes väljapoole tunduvad heal järjel olevat, aga kes maksavad lõviosa oma sissetulekutest laenudeks-liisinguteks. Ma tean inimesi, kes kulutavad kogu raha raamatutele, reisidele ja muule sellisele. Ja siis ma tean veel selliseid, kes arvestavad iga liigutuse ja sammu rahaks, kes alustavad reisimuljetegi rääkimist sellest, kui palju mõni liigutus maksis.

- Ja siis ma mõtlen, kas tõesti olen mina see, kes pole majanduslikult eriti heal järjel?

- Mulle on hakanud aina enam tunduma, et paljud inimesed peavad praegusel ajal luksust inimõiguseks, mis iseenesest pole ju midagi hullu, sest praegused nn inimõigused olidki ju kunagi luksused ... aga selline suhtumine muudab minu meelest üleolevaks. Ma olen kirjutanud ka, et ma ei salli õpetavaid tädikesi ja isehakanud "eeskujusid", aga põhjus, miks ma neid ei salli, on suuresti ka selles, et paljud nende õpetused on stiilis "söögu siis kooki". 

- Mille peale siis mul raha kulub? Reedel kulus näiteks Vennaskonna kontserdipileti peale, homme kinopileti peale, kolmapäeval uuesti kinopileti peale ("Toni Erdmann" on tagasi, jee). Söögi peale kulub vist põhiline osa, aga järgmine kuluartikkel on ilmselt meelelahutus. Ma ei kõhelnud hetkegi, kui oli vaja osta Rammsteini piletid, kuid samas mõtlen ma päris mitu hetke, kui ees ootab talv ja saapad pole enam esimeses nooruses. Äkki saab ikka veel ühe talve, mis see üks auguke ikka teeb, vahet pole, et mood on juba ammu möödas ... Jah, see pole vist enam väga jätkusuutlik.

- Mul on tohutult kahju, et mul puudub oskus "lihtsalt" raha teha. Ainus, kuidas ma raha saan, on tööga, tööga, tööga. Ma ei oska ettevõtlust, ma ei oska kellegi kulul elada, ma ei oska elada nii, et inimesed mulle asju kingiksid. Ma tunnen kerget kadeduse- ja hämmingunooti, kui ma kuulen, kuidas mingite piffide korterite eest nende endised elukaaslased maksavad või kuidas neile suvatondid meeletult kalleid kinke teevad. Mõni aeg tagasi kuulsin lugu ühest eidest, kes kolis oma meessoost sõbra juurde (mitte mingi sebitav, vaid lapsepõlvesõber), kes ei maksa mitte midagi oma elamise eest ja - nüüd tuleb parim osa - kellele ta eelmine peika mingitel arusaamatutel põhjustel ikka veel taskuraha annab! Mida selleks tegema peab, huvitav? 

- Sattusin kunagi lugema mingit naisteajakirja, kus mingid noored naisettevõtjad rääkisid, kuidas nad oma äridega alustasid ja et tuleb lihtsalt olla ettevõtlik ja kusagilt alustada ja edasi läheb nagu lepase reega. Mhmh, sest sellised asjad nagu kindel tagala või võimalus mingi aeg ilma teenistuseta elada ei loe siin üldse eks. Loomulikult on lihtne hakata oma käsitööd müüma või mingit muud manti tegema, kui keegi teine samal ajal arveid maksab. Kõigil aga sellist võimalust pole. Kõikidel inimestel pole tagalat ja teate, päris solvav on siis kusagilt lugeda arvamust, et kui miski ei meeldi, tee ise oma ettevõte ja otsi midagi, mis meeldib. Või natuke teises järjekorras.

***

27 september 2017

Kirjutamiskramp

Ma olen vist viis uut algust oma postitusele kirjutanud ja seejärel kustutanud. Ilmselgelt pole mul mitte midagi öelda, aga kuna oma olemasolu võiks vahepeal meelde tuletada, siis millestki kirjutada võiks, nii et siit algab üks suvaline mõttevool.


- Reedel on Vennaskonna kontsert, kuhu ma kindlasti lähen, aga paraku on reede ka see päev, mil kogu Kultuurkatla ümbrus ligipääsmatu on. Kontsert toimub aga Laines, nii et praegu ma nuputangi, kuidas kõige parem sinna minna oleks.

- Ikka ja jälle imestan ma, kuidas inimesed nii suurteks vatitupsudeks on muutunud. Seekord oli mu hämmingu põhjuseks ühe mehe kiri, kes kurtis, et ei saa oma lapsega üldse poodides käia, sest, mõelda vaid, sissekäigu juurde on pandud legod. Issand jumal küll, miks sellistelt inimestelt lapsi ära ei võeta, kui nad ilmselgelt ootavad, et kõik teised nende last kasvataksid?

- Käisin oma ülisuperhüpermegaägeda võistkonnaga pühapäeval linnaorienteerumisel ja olen siiani rõõmus, sest see oli üks tohutult mõnus üritus. Meie tulemust ei anna küll proffidega võrrelda, aga vähemalt oli endal lõbus.

- Pärast orienteerumist lugesin Urmas Reinsalu prääksatust, et Tallinna linn kotib ikka nii hullult autoomanikke, sest pani pühapäeval paariks tunniks jupikese Pärnu maanteest kinni. Kuidas ikka saab autoomanikke nii peedistada? Ma nõustud siinkohal Andrus Kivirähiga, kes ütles, et järgmine aasta võiks lisaks autovabale päevale olla ka Urmas Reinsalust vaba päev.

- Vaatasin täna "Plekktrummi" ja mõtlesin, et jumal tänatud, et selline saade olemas on! Muidu olekski terve telemaastik täis sünnitamist ja poliitikute kaklemist. "Plekktrumm" on aga nagu sõõm värsket õhku ja annab lootust, et siin ilmas on veel olemas tarku inimesi.

- Telemaastiku juures püsides: kas kellelegi meeldib uus seriaal "Merivälja"? Minu arvates on see üks piinlik saast ja mul on tohutult kahju, et see nii halb on, sest Triin on tegelikult väga hea režissöör.

- Ja arvab, et sellised saated, nagu "Me saime lapse" on hea mõte? Kas tõesti leidub mu ümber nii palju inimesi, keda huvitab võõraste inimeste sünnitus ja tittede kasvatamine? Hämmastav, sest ma ei tea mind ükskõiksemaks jätvat teemat.

***

23 september 2017

28

Mul oli vahepeal sünnipäev ja kui mul ka oleksid olnud mingid suurejoonelised tähistamisplaanid, oleksid need kogu täiega lörri läinud, sest kaks päeva varem tõmmati mul üks tsüstiline purihammas välja ja et ilmselgelt oli sellest traumast veel vähe, tekkis ka põletik. Vahepeal õnnestus mul ka telefon ära kaotada, nii et istusingi päev enne sünnipäeva palavikukrampides ega saanud arstilegi helistada, et antibiotse nuruda. Päeva lõpuks olin ma ära söönud tööstuslikes kogustes valuvaigisteid ja viimane asi, millele ma mõelda suutsin, oli mingi sünnipäev. Niikuinii olid vananemismärgid sel hetkel juba silmaga näha. Järgmisel päeval oli aga kõik palju parem, sest ma sain antibiotse, ilusaid õnnesoove ja lilli. Ma suutsin isegi mõelda rukkipitsa ja koogi küpsetamise peale, aga pelkadeks mõteteks need ka jäid. Mis teha, õnneks on mu külalised harjunud, et peavad oma toidumoonaga tulema.

Aga jah - 28! Esimest korda ei mõtle ma päev pärast sünnipäeva oma muidu tavapärast omg-ma-olen-nii-vana-mõtet, vaid olen rõõmus. Üks ilus aasta taas möödas, palju õppetunde saadud, palju kindlasti saamata, aga elu läheb edasi! Küll ilma ühe purihambata, aga noh, vanadus, vanadus. Ma tegin endast ühe selvöpildi ka, et kunagi vanaduses tagasi vaadata ja ohata, kui noor ja ilus ma kunagi olin:


Jah, mu näopooled ongi nii erinevad, kui tundub. Eks ma põeks sellepärast, kui see mind huvitaks, aga ei huvita. 

Aga 28 on ikka nii äge olla! Nagu üks mu meessoost tuttav ütles, siis kaks aastat veel, kuni parim enne läbi saab. Ma ise leian hoopis, et kolmekümneselt see parim iga alles algab! Kohe üldse ei igatse taga seda aega, mil oli meeletu tung ennast tõestada ja pooleks rebida, et ikka äge olla. No ja 28 on ju ikka tohutult noor, kas pole? Oma töökohas olen ma igatahes kõige noorem.

Ma ei suuda praegu midagi tõsisemat rääkida, sest olen ikka veel valuvaigistite peal, aga äkki mõni järgmine kord. Jääme ootama.

13 september 2017

Elu on keeruline ehk koolimured

Me saime loa ennast oma üürikorterisse sisse kirjutada. Sten tahab nimelt olla mingitel mulle arusaamatutel põhjustel kesklinlane ja kuigi mul endal otseselt midagi Kesklinna sissekirjutuse vastu pole, siis üks mure on mul siiski: kuhu kooli Ernst siis läheks? Praegu on ta kenasti Õismäele kirjutatud, mis tähendab, et tema piirkonnakooliks on kas minu kool või siis mu õdede kunagine kool. Mitte just kõige kõvema tasemega koolid, aga siiski tuttavad ja omad. Kesklinnas elades oleksid Ernsti piirkonnakoolid 21. kool, Kadrioru Saksa gümnaasium ning Südalinna põhikool. Mures olen ma just tolle viimase pärast, sest teadupoolest pole endine Liivalaia gümnaasium just kõige tugevam kool terves linnas. Ah, mis ma keerutan, ma ei taha Ernsti sinna mitte mingil juhul panna, sest juba minu kooliajal oli selle maine nullis ja kuigi ma tean mitut täiesti normaalset inimest, kes seal praegu õpivad, siis kehv maik on man siiski. 21. kooli ja Kadrioru Saksasse on aga kindlasti meeletu tunglemine ja äkki ta neisse ei mahu ... Oeh. 

Miks ma juba nüüd selliste muredega tegelema pean? 

Ideaalis koliksin ma kogu meie pere Õikale, paneksin Ernsti Õismäe kooli ja oleks õnnelik, et ta seal üksinda käia saab, ilma et ma taksoemmet mängima peaks. Õismäel on nimelt tohutult hea infrastruktuur, mis võimaldab minusugustel laiskadel oma lapsed lihtsalt uksest välja lükata ja suund kätte näidata. Ei mingeid meeletuid kiirteid või magistraale. Teisalt aga tahaks talle natuke paremat õpikeskkonda kui mulle endale ja äkki sellised tugevad kesklinna koolid pakuksid seda? Õpetaksid õppima jne? Ma ei taha küll oma vana ja praeguseks mitteeksisteeriva kooli kohta midagi halba öelda, aga keskkooliajast mäletan ma pigem igasuguseid kooliväliseid üritusi, suitsupause ja muud säärast, aga mitte meeletut õppimist ja pingutamist.

Veel suuremas ideaalis paneksin ma Ernsti Rocca kooli, aga see jääb iseenesestmõistetavatel põhjustel ära. Need kõigekõigemad eliitkoolid pole mul isegi mõttes, sest nii väga ma oma last ka ei vihka.

Nii ma olengi siin segaduses. Kirjutada ennast Kesklinna sisse või mitte.